Katedraal Eesti puidule
Muuseume, kontserdisaale ja ooperimaju võib pidada kultuurikatedraalideks, kus sisu on loonud vormi ja vorm uue identiteedi. Seda laadi manifestatsiooni oleks tarvis ka kohalikule puidule – näidishoonet, mis tõstaks Eesti puitarhitektuuri kaardile, annaks sellele materjalist tuleneva uuendusliku vormi ja kinnitaks kohalikule puitarhitektuurile keskkonnahoidliku kvaliteedimärgi.
Näiteks saab puidutöötlemisest ülejääva materjaliga toota rohkem energiat, kui kulub puidust hoone ehitamiseks. Samuti on puit kiiresti taastuv materjal: 15 000 m² suuruse näidishoone jaoks kuluv puit taastuks Eesti metsades umbes kolme tunniga. Vastupidi vanale arvamusele, et puit peab tulekahjude korral halvasti vastu, on puitkonstruktsioonid põlengutes metallkonstruktsioonidest vastupidavamad.
Sajanditevanused palktared
Ent kõigest eelmainitust ei ole kasu, kui toodetakse sajandeid vana põhiplaani ja funktsiooniga, samblaga vuugitud palktaresid. Kõikide osapoolte teadmised peaksid looma uuendusliku vormikeele, eksperimentaalse, seninägematu kuju.
Harilikult on teadmistepõhise ehituse lähtepunktid napp energiakulu, vähene keskkonnamõju, uuendusliku projekteerimise ja disaini kaasamine. Samad eeldused võiksid olla ka puidukultuuri taaselustamise aluseks.
Eesti puiduspetsialistid ehitasid mullu Norrasse 14-korruselise uudse puitlahendusega hoone, kuid kodumaal Eesti puidutööstuse võimekust vääriliselt esile toovaid hooneid pole. Näidishoone peab peegeldama eksperimentaalset lähenemist, olema katedraal Eesti puidule
Autor: Sille Pihlak
Artikkel ilmus Eesti Päevalehes