Kiiremini, kõrgemale – puiduga
Seekordne Garmisch-Partenkirchenis peetud XX rahvusvaheline puitehituse konverents (Internationales Holzbau-Forum ehk IHF, 3. – 5. XII) oli pühendatud puidust kandekonstruktsioonidele ja nende väljamõtlejatele, ideedele ning visioonidele („Load-bearing Structures in Wood: People, Ideas, Visions”). Sihtgrupiks olid inseneride kõrval ka arhitektid ja ametnikud eesmärgiga puit ehitustööstuses üha oskuslikumalt kasutusele võtta. Nii nagu 20 aastat tagasi tõdeti ka tänavu, et puidust kandekonstruktsioonid on vägagi tihti innovaatilised, olgu tegemist ruumimoodulite või valmismajade, energiatõhususe küsimuste või korterelamutornide, sillaehituse või puitkonstruktsiooni liidetega. Korralduskomiteed juhtisid Berni rakendusteaduste ülikool ja Rosenheimi ülikool, sisu toetasid mitmed juhtivad Euroopa ülikoolid, nt Helsingi Aalto ülikooli teaduse ja tehnoloogia kool, Müncheni tehnikaülikool, Viini tehnikaülikool, Vancouveri Briti Columbia ülikool jpt.
Kuna laval oli mitmesuguse suunitlusega spetsialiste, varieerusid ka loenguteemad tehnilisest poeetiliseni. Ka kuulajaskond oli lai, sest Euroopa puitarhitektuuri edendamiseks on peale arhitektide ja inseneride teadmiste kasvu vaja ka seda, et nii kinnisvaraarendajad ja turundajad kui ka keskkonnapoliitika valdkondade kujundajad mõistaksid, mida kujutab endast üks tänapäevane puitehitis. Uurimistööde rõhuasetus oli seekord ühtpidi lehtpuupuidu ressursil, arendusel ja rakendusel ning teistpidi liimühenduste spetsiifikal. Ettekannetes esitletud puithoonete seas oli väike-elamute ja paljukorruseliste kortermajade kõrval ka väga võimsaid ehitisi ja arendusi, sh nt Genfi WIPO konverentsisaal (Behnisch Architekten), Montreali St. Micheli keskkonnakeskuse jalgpallikeskus (Saucier + Perrotte / Hughes Condon Marler Architects), Oslo Gardermoeni lennujaama laiendus (Nordic), Aspeni kunstimuuseum (Shigeru Ban Architects) jt.
Sildid ja konsortsiumid
Loengutel toodi esile, et moodulitest ehitatud puitmaja (tehases eeltoodetud ruumiüksustest horisontaalselt või vertikaalselt kokku pandud hoone) kipub olema tugevam ja vastupidavam. See tagab tootmises ja ehitusplatsil montaažistaadiumis suurema täpsuse ja hoone saab ka kiiremini valmis. Energia- ja ressursitõhususe poolest on puit samuti hea taastuv kohalik materjal, millest annab arhitektil vägagi ulmelisi maju kavandada. (Kui puitu ei oleks, peaksime selle leiutama.) Praegu, mil kestlikkus on kohustuslik, ei suuda ükski teine ehitusmaterjal puiduga selles võistelda. Puitmajade või nende elementide tootjad sertifitseerivad seetõttu üksteise järel oma tooteid sildiga „kõige ökoloogilisem”. Foorumil avati üsna hästi selliste siltide tagamaa, seega on vaja nii projekteerija kui ka tellija ja ehitaja teadlikkust jätkuvalt ses osas ka meil Eestis tõsta. Puidu kui ehitusmaterjali köitvamad eestkostjad paistavad olevat eksperimentaalse arhitektuuri valmisobjektid – nii tutvustas foorumil oma loomingut nt saksa arhitekt Regina Schineis (Hiendl Schineis Architektenpartnerschaft).
Konverentsil tuli selgelt esile ka see, et kui ajalooliselt on puidust ehitatud pigem väiksemaid hooneid, siis tänapäevaste puidust kõrghoonete ja energiatõhusate rekonstruktsiooniprojektide kui suuremahuliste ja -eelarveliste arenduste puhul võiks puitehituse valdkond projektide elluviimiseks uusi organisatoorseid mudeleid leida nt mitmekülgsemate konsortsiumide näol. Tehnoloogiliste uuenduste kõrval (nt eespool mainitud liimühendused jne) räägiti sellestki, et puidutööstus sõltub poliitilisest ja majanduslikust kontekstist. Vastus (elu)keskkonna väljakutsetele ehk tulevikupoliitika on väga paljus avaliku sektori kanda. Riik ja omavalitsused saaksid eeskuju näidata kas või puidust avalike-ühiskondlike hoonete ehitamisega. Foorum veenis, et häid näiteid üleni puidust saal- või kõrghoonetest leiame arhitektuuris juba laialdaselt ja loomulikult on alati tegemist avaliku ja erasektori tulemusliku koostööga.
Püsib ja katab
Puittarindite innovaatika, liidete-ühenduste tehnoloogiline areng, uued komposiitmaterjalid jpm avardavad meie võimalusi puidu rakendamiseks ehituses. Kuigi puitu on alati peetud suhteliselt tuleohtlikuks ehitusmaterjaliks, siis ei ole praeguse tehnoloogilise arengu valguses üleni puidust ehitiste tulekindlus enam sugugi utoopia. Sellele annab kinnitust kas või fakt, et mitmekorruselised puitmajad on Euroopas üha tavalisemad nii linnas kui maal. Mittekandev puitfassaad ei põhjusta harilikult probleeme, sest ehitusnorme pole sel juhul keeruline täita. Puidu kasutamisel kandekonstruktsioonina erinevad aga tuleohutuse nõuded riigiti. Näiteks Šveitsis lubatakse puidust ehitada (vaid) kuni kaheksa korrusega maju, kuid seal on ehitatud ka kõrgemaid hooneid, kui on järgitud kõiki vajalikke regulatsioone ja appi võetud erilahendused.
Foorumil nägi ka puidust sildu Saksamaalt, Šveitsist, Põhja-Ameerikast ja Skandinaaviast: ühed jalakäijatele, teised (raske)liiklusele, suuremate pikkus ulatub enam kui 160 meetrini (Mistissini, Denis Lefebvre ja Grégoire Richard) ja kandeava nt 76 meetrini (Punt Ruinaulta, Walter Bieler).
Kokkuvõttes oli foorumi rõhk tänavu sellel, et puitarhitektuuri kvaliteedi võti on targad ja ilusad puitkonstruktsiooni lahendused, tööstuslik eeltootmine ning tõhus logistika. Küllap näeme seda kevadel avataval Milano maailmanäituselgi, kus metsandus ja puit on loomulikult peateemade seas, nii et mitmed riigid on oma rahvuspaviljonid kavandatud just puidust. Garmisch-Partenkirchenis esitlesid oma Milaano väljapaneku ideed ja ehitustööde käiku Austria (Josef Hohensinn, Hohensinn Architektur) ja Prantsusmaa (Anouk Legendre, X-TU Architectes), aga ka Tšiili (Cristián Undurraga, Undurraga Deves Arquitectos) ekspositsiooni autorid. Sellesse ritta oleks võinud kuuluda ka Eesti puidust pikslitest paviljon.
Veronika Valk, Sirp
Aspeni kunstimuuseum. Shigeru Ban Architects, 2010–2014. aspenartmuseum.org
Foto: google.com